Ääremärkused

Koduleht on koostatud järgmiste materjalide põhjal:

Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsiooni „Klooga laager ja holokaust“ tekstid ja illustratsioonid

Eesti Ajaloomuuseumi kodulehekülg
https://www.ajaloomuuseum.ee/naitused/naitused-mujal/klooga-laager-ja-holokaust

Olev Liivik. Establishment and Evolution of the Klooga Holocaust Memorial – Methodical Materials “Holocaust Commemoration in the Baltics”, Riga 2016 https://www.lu.lv/fileadmin/user_upload/lu_portal/projekti/jsc/publikacijas/METHODICAL_MATERIALS.pdf

MUUD LINGID

https://holocaustremembrance.com/news-archive/conference-estonia-beginning-end-massacre-klooga-75

Vaivara Concentration Camp; in: Estonia 1940–1945 : reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Edited by Toomas Hiio, Meelis Maripuu and Indrek Paavle. Tallinn, Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006, 719-738

Holokaustiohvrite memoriaal Kloogal uuendati põhjalikult 2013. aastal, kui seal avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“. Ekspositsioon valmis koostöös Kultuuriministeeriumi ja Eesti juudi kogukonnaga. Näitus annab sissevaate holokausti kohta Eestis ja mujal ning käsitleb üksikasjalikumalt Klooga laagrit, 19. septembri 1944 massimõrva ja ohvrite mälestuse jäädvustamist. Suured betoonplokid, millel näituse tekstid (eesti, inglise ja vene keeles) paiknevad, viitavad sümboolselt Klooga laagrile – sealsed vangid valmistasid Saksa sõjaväele betoonelemente. Ekspositsiooni arhitektuuriprojekti autorid onMari Rass ja Diana Taalfeld. Maastikku sulanduvad plokid seovad üheks tervikuks eraldiseisvad ja eri aegadel rajatud mälestusmärgid, muutes mälestuspaiga tänapäevaseks, arhitektuurselt mitmekesiseks ja külastajasõbralikuks keskkonnaks.

Kuraator: Olev Liivik
Konsultandid: Ruth Bettina Birn, Tõnis Liibek, Meelis Maripuu
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge inglise ja vene keelde: Refiner Translations OÜ
Inglise keele toimetaja: Ruth Bettina Birn
Vene keele toimetaja: Einar Värä
Arhitektuurne projekteerimine: Mari Rass, Diana Taalfeld, Jüri Rass (EA Reng AS)
Graafiline disain: AKU
Ehitaja: KRTL OÜ / Lemminkäinen Eesti AS
Projektijuhid: Sirje Karis, Heinu Klaas, Inge Laurik-Teder

Esimene mälestusüritus Kloogal oli massimõrva ohvrite matusetalitus 7. oktoobril 1944. Tapetute maised jäänused sängitati kahte kõrvuti asetsevasse ühishauda tuleriitade läheduses. Hauaplats ümbritseti kiviaiaga ning 1951. aastal püstitati sinna hauamonument, millel on kiri „Igavene mälestus fašismi ohvritele“. Hauamonumendile paigaldati tekstitahvlid, milles neeti kuritöö toimepanijaid, keda nimetati „fašistlikeks timukateks“ ja „Nõukogude rahva vaenlasteks“. Ohvreid nimetati „Nõukogude kodanikeks“.

Klooga koonduslaagri hauamonument oli üks esimesi fašismiohvrite mälestusmärke Nõukogude Eestis. Seal peeti mitu korda aastas riiklikke mälestusmiitinguid, kus nagu mujalgi NSV Liidus holokaustist ei räägitud. Holokausti ohvrite sugulasi ja Kloogalt eluga pääsenuid mälestusüritustele ei kutsutud ega oodatudki. Esmakordselt külastas grupp Iisraelis elanud endisi Klooga koonduslaagri vange mälestuspaika 1989. aasta mais. Hakati rääkima holokaustiohvrite mälestusmärgi püstitamise vajadusest Kloogale, sest 1951. aastal valminud monument kandis eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal, pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Samuti eemaldati samba tipus trooninud viisnurk, mille asemel on 2013. aastast Taaveti täht.

Klooga massimõrva 50. aastapäeva künnisel avati olemasolevast hauamonumendist umbes saja meetri kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. Tegemist on esimese Eestis püstitatud holokausti mälestusmärgiga. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute. Mälestuskivi paikneb holokaustiohvrite hauamonumendist umbes paarsada meetrit lõuna pool.

Klooga laagri juhtkond lahkus 1944. aasta 19. septembri hilisõhtul pärast vangide hukkamist ja laipade süütamist ning evakueeriti Paldiski sadama kaudu Saksamaale. Laagri valve võeti maha 20. septembri öösel ja eestlastest valvemeeskond lahkus. Enamik hukkamisest pääsenud juute varjas end mitu päeva laagri elamublokis, julgemata päevasel ajal väljas liikuda. Laipade põletamise lehk ulatus kaugele ja juhatas sündmuskohale esimesed tunnistajad. Kohalike elanike ja rinde ees Eesti läänerannikule kiirustavate sõjapõgenike hulgas levis info toimunud massimõrvast. Paljud sõjapõgenikud võtsid selle painava mälestuse pagulusse kaasa.

Esimesed punaarmeelased jõudsid Kloogale 22. septembril 1944. Toimunu uurimiseks moodustati Eesti NSV erakorraline komisjon eesotsas kohtu rahvakomissari Aleksander Jõeäärega. Juurdlust Klooga massimõrva asjus alustati juba septembri lõpus. Asitõendeid toimunu kohta leidus hulgaliselt. Osa laipu oli jäänud tuleriitadel põlemata. Teine mõrvatööpaik, ehitusjärgus olnud maja, oli maha põlenud kuni vundamendini. Sealtki leiti hulgaliselt inimluid ja -jäänuseid. Kuid tuli oli teinud halastamatut laastamistööd ning hukatute täpset arvu tuvastada ei suudetud. Erakorraline komisjon tuvastas kõigilt hukkamispaikadelt kokku 491 mõrvatu säilmed. Juurdluse põhjal oletati, et hukatute arv võis olla 1800–2000.

Klooga koonduslaager oli üks esimesi paiku maailmas, kus dokumenteeriti holokausti õudused. Nõukogude võimud tõid kohale väljavalitud välisajakirjanikud, kelle vahendusel jõudsid fotod Kloogalt lääneriikidesse.

Massimõrva ohvrite matusetseremoonia toimus Kloogal 7. oktoobril 1944. Saksa sõjavangidel lasti tuleriitade lähedale liivasele künkale kaevata kaks pikka ja sügavat hauda, kuhu koguti kokku ja sängitati mõrvatute maised jäänused. Hauaplats ümbritseti kivimüüriga ning 1951. aastal püstitati sinna hauamonument (arhitekt Ants Mellik).

Nõukogude ajakirjandus kirjeldas Kloogal toimunud õudusi üksikasjalikult 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul ning tihti ka hilisematel aastatel. Ideoloogilistel põhjustel vaikiti algusest peale, et tegu oli juutide laagriga. Ohvreid nimetati NSV Liidu kodanikeks.

Saksa vägede kiirkorras taganemine Eesti mandriosast sai teatavaks 17. septembril 1944. Tallinnas ja Loode-Eestis paiknenud asutuste ja personali evakueerimiseks Tallinna ja Paldiski sadama kaudu kavandati viis päeva. Maaväe üksused pidid marsikorras taanduma lõunasse Riia suunas ja üle väinade Lääne-Eesti saartele.

19. septembril 1944 kell 5 hommikul rivistati kõik Klooga vahialused nagu harilikult naiste bloki ette loendusplatsile. Laagriülem SS-Untersturmführer Werle teatas umbes 2000-le laagris olevale vangile, et nad evakueeritakse Saksamaale. Tegelikult olid laevad täis ja otsus juutide mõrvamiseks langetatud. Kes hukkamisotsuse langetas, on siiani teadmata.

Paari tunni pärast valiti välja 300 füüsiliselt tugevamat meesvangi, kes pidid hakkama ette valmistama väidetavat evakueerimist. Nad pandi kandma suuri puuhalge metsalagendikule laagrist umbes kilomeetri kaugusel, kus laipade põletamiseks valmistati ette neli tuleriita, igaüks mõõtudega 6×6,5 meetrit.

Vangide rahustamiseks järgiti päevarutiini ja lõuna ajal anti riviplatsil ootavatele vangidele suppi. Vahepeal oli tugevdatud laagri valvet: väravad blokeeriti veoautodega ja kõikjal oli märgata sagivaid valvureid. Pärastlõunal kutsuti välja kuus tugevamat meest, kellel kästi veoautole laadida kaks vaati kütust, millega laibad hiljem arvatavasti üle kallati.

Massimõrv algas kella 5 paiku õhtul. Ohvrid konvoeeriti 50–100 inimese kaupa, esmalt mehed, siis naised, laagrist metsalagendikule ja käsutati tuleriidale kõhuli. Nad tapeti laskudega kuklasse. Kes põgeneda püüdis, langes kuulidest metsa all. Laibad katsid tihedalt kogu tuleriida ja kui kogu kiht oli inimkehadega täidetud, laoti nende peale halud, millest moodustus uus aluspind. Nii kuhjati kokku kolm-neli kihti. Ettevalmistatud tuleriitadest kasutati ära kolm, neljas jäi lõpetamata. Pimeduse saabudes süüdati riidad põlema.

Väiksem hulk vange hukati pooleliolevas puithoones koonduslaagri keskusest paarisaja meetri kaugusel. Maja juurde toodi korraga 30–50 inimest, kes tassiti ükshaaval majja, sunniti kõhuli põrandale ja surmati lasuga kuklasse. Hilisõhtul põletati hoone koos laipadega maani maha.

Laagri vangidest abipersonal: juuksurid, kokad, kingsepad jt, kokku 79 inimest hukati viimasena naiste bloki alumisel korrusel. Väidetavalt oli nende hulgas ka eestlastest või venelastest vange. Osal vangidel õnnestus laagri territooriumil, enamasti meestebloki pööningul, varjuda ja ellu jääda. 1944. aasta Nõukogude uurimiskomisjoni andmetel oli massimõrvas ellujäänud juute kokku 108.

Juutide hävitamist juhtis laagri sakslastest juhtkond. Mahalaskmiseks toodi Tallinnast spetsiaalne sakslastest koosnenud erikomando. Massimõrva ajal seisis laagri välisvalves eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii. Erakorralise meetmena tugevdati laagri valvet mõnekümne mehega  laagri naabruses paiknenud eesti relva-SS üksuste väljaõppe- ja tagavararügemendist.

Klooga laagrisse toodi esimesed vangid 1943. aasta septembrist novembrini. Umbes 2000 vangile kavandatud laagris püsis kinnipeetavate arv 1800–2100 piires, kuid vange paigutati Vaivara võrgustiku laagrite vahel pidevalt ümber. Kokku käis Klooga laagrist läbi ligikaudu 3000 juuti, kellest enamik oli Vaivara koonduslaagrisse toodud Vilniuse ja Kaunase getodest, vähemal määral ka Lätist. Laagris viibinud vangide hulgas oli rohkem naisi kui mehi.

Erinevalt teistest Vaivara võrgustiku laagritest paiknes Klooga laager kivihoonetes, kus olid eraldi ruumid meestele ja naistele ning töötas veevärk. Laagri territooriumil oli ka haigla, kus töötasid vangidest arstid. See muutis kinnipeetavate elutingimused eriti talvel mõneti paremaks kui teistes laagrites, kus elati ajutistes barakkides. Nii levis võrgustiku teiste laagrite põlevkivikaevandustes ja ‑tööstuses töötavate vangide hulgas kuuldus Kloogast kui n-ö heast laagrist.

Laagri territooriumil asusid ka saetööstus, betoonitehas ja töökojad. Viimastest umbes 200 meetri kaugusel paiknes eraldi barakk sõjavangidele, mis oli okastraadiga ümbritsetud. Organisatsiooni „Todt“ alluvuses töötasid kinnipeetavad saetööstuses või valmistasid mereväele betoonist veealuseid signaalmiine.

Vangide päev algas kell 5 rivistusega naiste bloki esisel platsil. Tööpäev algas kell 6 hommikul ja kestis koos tunniajase lõunaga kella 6ni õhtul. Juudid olid jaotatud 100-liikmelistesse kolonnidesse, igale kolonnile määrasid sakslased brigadiri.

Toit oli laagris vilets. Hommikusöögiks oli kohv, lõunaks oli liiter kruubisuppi, päevas anti 350 g leiba ja margariini, kord nädalas anti 25 g suhkrut või marmelaadi.

12-tunnine tööpäev käis alatoitluse all kannatavatele kinnipeetavatele üle jõu. Osaliselt töötati koos eestlastest palgatöölistega, mis võimaldas juutidel suhelda kohalike elanikega. Tänu sellele on teada, et mitmel puhul püüdsid kohalikud elanikud raskete sõjaaegade kiuste ka juute aidata – seda nii toiduga kui ka kontaktide otsimisel vangide mujal kinnipeetavate sugulaste või tuttavatega.