Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsiooni „Klooga laager ja holokaust“ tekstid ja illustratsioonid
Eesti Ajaloomuuseumi
kodulehekülg
https://www.ajaloomuuseum.ee/naitused/naitused-mujal/klooga-laager-ja-holokaust
Olev Liivik. Establishment and Evolution of the Klooga Holocaust Memorial – Methodical Materials “Holocaust Commemoration in the Baltics”, Riga 2016 https://www.lu.lv/fileadmin/user_upload/lu_portal/projekti/jsc/publikacijas/METHODICAL_MATERIALS.pdf
MUUD LINGID
https://holocaustremembrance.com/news-archive/conference-estonia-beginning-end-massacre-klooga-75
]]>Kuraator: Olev Liivik
Konsultandid: Ruth Bettina Birn, Tõnis Liibek, Meelis Maripuu
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge inglise ja vene keelde: Refiner Translations OÜ
Inglise keele toimetaja: Ruth Bettina Birn
Vene keele toimetaja: Einar Värä
Arhitektuurne projekteerimine: Mari Rass, Diana Taalfeld, Jüri Rass (EA Reng AS)
Graafiline disain: AKU
Ehitaja: KRTL OÜ / Lemminkäinen Eesti AS
Projektijuhid: Sirje Karis, Heinu Klaas, Inge Laurik-Teder
Klooga koonduslaagri hauamonument oli üks esimesi fašismiohvrite mälestusmärke Nõukogude Eestis. Seal peeti mitu korda aastas riiklikke mälestusmiitinguid, kus nagu mujalgi NSV Liidus holokaustist ei räägitud. Holokausti ohvrite sugulasi ja Kloogalt eluga pääsenuid mälestusüritustele ei kutsutud ega oodatudki. Esmakordselt külastas grupp Iisraelis elanud endisi Klooga koonduslaagri vange mälestuspaika 1989. aasta mais. Hakati rääkima holokaustiohvrite mälestusmärgi püstitamise vajadusest Kloogale, sest 1951. aastal valminud monument kandis eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal, pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Samuti eemaldati samba tipus trooninud viisnurk, mille asemel on 2013. aastast Taaveti täht.
Klooga massimõrva 50. aastapäeva künnisel avati olemasolevast hauamonumendist umbes saja meetri kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. Tegemist on esimese Eestis püstitatud holokausti mälestusmärgiga. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute. Mälestuskivi paikneb holokaustiohvrite hauamonumendist umbes paarsada meetrit lõuna pool.
Esimesed punaarmeelased jõudsid Kloogale 22. septembril 1944. Toimunu uurimiseks moodustati Eesti NSV erakorraline komisjon eesotsas kohtu rahvakomissari Aleksander Jõeäärega. Juurdlust Klooga massimõrva asjus alustati juba septembri lõpus. Asitõendeid toimunu kohta leidus hulgaliselt. Osa laipu oli jäänud tuleriitadel põlemata. Teine mõrvatööpaik, ehitusjärgus olnud maja, oli maha põlenud kuni vundamendini. Sealtki leiti hulgaliselt inimluid ja -jäänuseid. Kuid tuli oli teinud halastamatut laastamistööd ning hukatute täpset arvu tuvastada ei suudetud. Erakorraline komisjon tuvastas kõigilt hukkamispaikadelt kokku 491 mõrvatu säilmed. Juurdluse põhjal oletati, et hukatute arv võis olla 1800–2000.
Klooga koonduslaager oli üks esimesi paiku maailmas, kus dokumenteeriti holokausti õudused. Nõukogude võimud tõid kohale väljavalitud välisajakirjanikud, kelle vahendusel jõudsid fotod Kloogalt lääneriikidesse.
Massimõrva ohvrite matusetseremoonia toimus Kloogal 7. oktoobril 1944. Saksa sõjavangidel lasti tuleriitade lähedale liivasele künkale kaevata kaks pikka ja sügavat hauda, kuhu koguti kokku ja sängitati mõrvatute maised jäänused. Hauaplats ümbritseti kivimüüriga ning 1951. aastal püstitati sinna hauamonument (arhitekt Ants Mellik).
Nõukogude ajakirjandus kirjeldas Kloogal toimunud õudusi üksikasjalikult 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul ning tihti ka hilisematel aastatel. Ideoloogilistel põhjustel vaikiti algusest peale, et tegu oli juutide laagriga. Ohvreid nimetati NSV Liidu kodanikeks.
19. septembril 1944 kell 5 hommikul rivistati kõik Klooga vahialused nagu harilikult naiste bloki ette loendusplatsile. Laagriülem SS-Untersturmführer Werle teatas umbes 2000-le laagris olevale vangile, et nad evakueeritakse Saksamaale. Tegelikult olid laevad täis ja otsus juutide mõrvamiseks langetatud. Kes hukkamisotsuse langetas, on siiani teadmata.
Paari tunni pärast valiti välja 300 füüsiliselt tugevamat meesvangi, kes pidid hakkama ette valmistama väidetavat evakueerimist. Nad pandi kandma suuri puuhalge metsalagendikule laagrist umbes kilomeetri kaugusel, kus laipade põletamiseks valmistati ette neli tuleriita, igaüks mõõtudega 6×6,5 meetrit.
Vangide rahustamiseks järgiti päevarutiini ja lõuna ajal anti riviplatsil ootavatele vangidele suppi. Vahepeal oli tugevdatud laagri valvet: väravad blokeeriti veoautodega ja kõikjal oli märgata sagivaid valvureid. Pärastlõunal kutsuti välja kuus tugevamat meest, kellel kästi veoautole laadida kaks vaati kütust, millega laibad hiljem arvatavasti üle kallati.
Massimõrv algas kella 5 paiku õhtul. Ohvrid konvoeeriti 50–100 inimese kaupa, esmalt mehed, siis naised, laagrist metsalagendikule ja käsutati tuleriidale kõhuli. Nad tapeti laskudega kuklasse. Kes põgeneda püüdis, langes kuulidest metsa all. Laibad katsid tihedalt kogu tuleriida ja kui kogu kiht oli inimkehadega täidetud, laoti nende peale halud, millest moodustus uus aluspind. Nii kuhjati kokku kolm-neli kihti. Ettevalmistatud tuleriitadest kasutati ära kolm, neljas jäi lõpetamata. Pimeduse saabudes süüdati riidad põlema.
Väiksem hulk vange hukati pooleliolevas puithoones koonduslaagri keskusest paarisaja meetri kaugusel. Maja juurde toodi korraga 30–50 inimest, kes tassiti ükshaaval majja, sunniti kõhuli põrandale ja surmati lasuga kuklasse. Hilisõhtul põletati hoone koos laipadega maani maha.
Laagri vangidest abipersonal: juuksurid, kokad, kingsepad jt, kokku 79 inimest hukati viimasena naiste bloki alumisel korrusel. Väidetavalt oli nende hulgas ka eestlastest või venelastest vange. Osal vangidel õnnestus laagri territooriumil, enamasti meestebloki pööningul, varjuda ja ellu jääda. 1944. aasta Nõukogude uurimiskomisjoni andmetel oli massimõrvas ellujäänud juute kokku 108.
Juutide hävitamist juhtis laagri sakslastest juhtkond. Mahalaskmiseks toodi Tallinnast spetsiaalne sakslastest koosnenud erikomando. Massimõrva ajal seisis laagri välisvalves eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii. Erakorralise meetmena tugevdati laagri valvet mõnekümne mehega laagri naabruses paiknenud eesti relva-SS üksuste väljaõppe- ja tagavararügemendist.
Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013
Erinevalt teistest Vaivara võrgustiku laagritest paiknes Klooga laager kivihoonetes, kus olid eraldi ruumid meestele ja naistele ning töötas veevärk. Laagri territooriumil oli ka haigla, kus töötasid vangidest arstid. See muutis kinnipeetavate elutingimused eriti talvel mõneti paremaks kui teistes laagrites, kus elati ajutistes barakkides. Nii levis võrgustiku teiste laagrite põlevkivikaevandustes ja ‑tööstuses töötavate vangide hulgas kuuldus Kloogast kui n-ö heast laagrist.
Laagri territooriumil asusid ka saetööstus, betoonitehas ja töökojad. Viimastest umbes 200 meetri kaugusel paiknes eraldi barakk sõjavangidele, mis oli okastraadiga ümbritsetud. Organisatsiooni „Todt“ alluvuses töötasid kinnipeetavad saetööstuses või valmistasid mereväele betoonist veealuseid signaalmiine.
Vangide päev algas kell 5 rivistusega naiste bloki esisel platsil. Tööpäev algas kell 6 hommikul ja kestis koos tunniajase lõunaga kella 6ni õhtul. Juudid olid jaotatud 100-liikmelistesse kolonnidesse, igale kolonnile määrasid sakslased brigadiri.
Toit oli laagris vilets. Hommikusöögiks oli kohv, lõunaks oli liiter kruubisuppi, päevas anti 350 g leiba ja margariini, kord nädalas anti 25 g suhkrut või marmelaadi.
12-tunnine tööpäev käis alatoitluse all kannatavatele kinnipeetavatele üle jõu. Osaliselt töötati koos eestlastest palgatöölistega, mis võimaldas juutidel suhelda kohalike elanikega. Tänu sellele on teada, et mitmel puhul püüdsid kohalikud elanikud raskete sõjaaegade kiuste ka juute aidata – seda nii toiduga kui ka kontaktide otsimisel vangide mujal kinnipeetavate sugulaste või tuttavatega.
Piinapink, millel karistati Klooga vange. September 1944. Eesti Ajaloomuuseum
Laager rajati 1943. aasta septembris Klooga aleviku lähedusse. Piirkond oli juba eelnenud Nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1941) muudetud suletud militaaralaks. Nüüd tegutses siin Saksa sõjamajanduslik organisatsioon „Todt“. Enne juudi kinnipeetavate saabumist ehitasid laagrit tsiviilisikutest tööliste kõrval ka Nõukogude sõjavangid ja kriminaalvangid.
1944. a. kevadtalvel paigutati Klooga laagri naabrusse eesti relva-SS-üksuste tagavara- ja väljaõpperügement. 1943. ja 1944. aasta talvel toodi Kloogale lisaks juutidele Leningradi oblastist rinde jalust evakueeritud ingerisoomlasi ja venelasi. Evakueeritud elasid eraldi sõjapõgenike laagrites, mis lisaks Kloogale olid ka teistes lähikonna asulates: Põllkülas, Laokülas ja Paldiskis.
Klooga vangilaagrit ümbritses ligi nelja meetri kõrgune okastraataed. Laagri suuruseks oli umbes 1000×500 meetrit ja selle keskel paiknes kolm kahekorruselist kivimaja. Kaks kivimaja olid ümbritsetud okastraadiga ning seal majutati vahialuseid, kolmandas asus laagri kantselei ja administratsioon.
Laager allus Vaivara koonduslaagri komandantuuri staabile, mida juhtis Auschwitzi koonduslaagri kogemusega SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Klooga kui harulaagri personali kuulusid SS-nooremohvitserist komandant koos kahe asetäitja ja kahe-kolme SS-lasega. Laagri komandandiks oli 1944. aastal selle likvideerimise eel SS-Untersturmführer Wilhelm Werle. Klooga laagri valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii.
Kui Punaarmee oli 1944. aasta augustis Eestit Saksa vägedelt vallutamas, evakueeriti rohkem kui 3000 Vaivara koonduslaagri idapoolsetes harulaagrites olnud juuti Stutthofi koonduslaagrisse. Läände põgenev Vaivara koonduslaagri juhtkond koondus enne Paldiski sadama kaudu Eestist lahkumist Kloogale, kus korraldas viimaste kinnipeetavate massimõrva.
Eestisse toodi Saksamaalt ja okupeeritud maadest 1942. aasta septembris ning 1943. ja 1944. aastal umbes 12 500 juuti. Saksa vägede lahkudes jäi Eestisse umbes 100 juuti. Eestis suri või hukati 7000–8000 inimest. Ligikaudu 4600 vangi viidi Eestist ära teistesse laagritesse, kus suur osa neist hukkus.
1942. aastal Eestisse deporteeritute eest vastutas Saksa julgeolekupolitsei. Septembris saabus Raasiku raudteejaama ešelon umbes 1000 juudiga Tšehhimaalt Terezíni (Theresienstadt) getost ning peagi teine sama suur ešelon Saksamaalt Maini-äärse Frankfurdi ja Berliini juutidega. Saabunutest eraldati 400–500 nooremat juuti julgeolekupolitsei hallatavatesse laagritesse, enamasti Jägala laagrisse Tallinna lähedal. Ülejäänud umbes 1600 inimest hukati ešelonide saabumise päevadel raudteejaama lähedal Kalevi-Liiva polügoonil laagris teeninud eestlastest politseinike osalusel.
Kokku hukati Kalevi-Liival 1800–2000 inimest. Lisaks juutidele oli nende seas tõenäoliselt ka kümneid Eesti mustlasi. Jägala laager likvideeriti 1943. aastal ja vangid jaotati laiali. Neist elas sõja üle teadaolevalt 74 inimest. 1944. aasta juunis suunati Tallinnasse Prantsusmaalt Drancy transiitlaagrist (nn „Convoy 73”) veel umbes 300 meest, kellest 34 ellujäänut evakueeriti sama aasta septembris Stutthofi koonduslaagrisse tänapäeva Poola territooriumil.
Alates 1943. aasta augustist veeti hulk juute Vaivara koonduslaagrisse ja jaotati selle paarikümne harulaagri vahel. Vaivara koonduslaager tegutses 1944. a. septembrini ja allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) Berliinis. Enamik umbes 10 000 Vaivara koonduslaagri vangist olid sunnitööl Ida-Eesti põlevkivitööstuses. Suurem osa neist veeti Eestisse 1943. aastal Leedu ja ka Läti getodest, 1944. aastal vähemal määral ka Ungari aladelt. Ligi kolmandik neist suri Eestis ränkade tingimuste tõttu või saadeti töövõimetuina teistesse koonduslaagritesse, kus nad hukati. Teine kolmandik evakueeriti 1944. aasta augustis Stutthofi koonduslaagrisse. Ülejäänud mõrvati laagrite likvideerimisel. Viimased umbes 2000 Vaivara koonduslaagri vangi koondati sakslaste taganemise ajal Kloogale, kus enamik neist 19. septembril 1944 mõrvati. Pääses ainult sadakond inimest.
Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013
Holokausti aluseks oli natsionaalsotsialistlik ideoloogia, mis kuulutas ülimate väärtuste kandjaks põhjamaise aarja rassi, keda ehedal kujul kehastas saksa rahvus. Juutides nähti aarjalaste vastandit ja igavest vaenlast. Selline suhtumine õigustas nende süstemaatilist diskrimineerimist ja füüsilist hävitamist rahvustunnuse alusel. Natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast lähtus ka Euroopa mustlaste tagakiusamine ja massimõrv ning teiste poliitiliselt või sotsiaalselt määratletud inimrühmade represseerimine.
Natsionaalsotsialistide võimuletulekuga Saksamaal 1933. aastal algas ka nende ideoloogia ellurakendamine. Esimestel aastatel piirdus see avaliku, riigi toetatud poliitilise survega, millega kaasnes juutide majanduslikku tegevusvabadust piiravate seaduste kehtestamine ja kodanikuõiguste piiramine kuni kodakondsusest ilma jätmiseni. Riigivõimu mahitatud rünnakud juutide vastu kulmineerusid pogrommidega 1938. aasta novembris (nn Kristallöö). Sel ajal oli natside poliitika eesmärk sundida juudid Saksamaalt lahkuma, kuid raske oli leida riike, kes nõustunuksid neid vastu võtma. Suurel osal Saksamaa ja Austria juutidel õnnestus siiski emigreeruda.
Teise maailmasõja puhkemine 1. septembril 1939 tõi kaasa Natsi-Saksamaa juudivastase poliitika laiendamise suure juudi elanikkonnaga maadesse vallutatavas Ida-Euroopas. Juute sunniti oma riietel kandma kollast Taaveti tähte (kaks aastat hiljem rakendati seda nõuet ka Saksamaal). Poolas langesid juudid massimõrvade, kodust väljaajamise ja küüditamiste ohvriks. Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemine 1941. aasta suvel tähistas juudivastase poliitika jätkuvat radikaliseerumist ja juutide süstemaatilist hävitamist. 1942. aasta jaanuaris peeti Wannsees konverents, et korraldada Saksa riiklike institutsioonide koostööd juutide hävitamisel. Konverentsi protokoll näitab, et sihikule oli võetud kogu Euroopa juudid.
Mitmel maal arenes juudivastane genotsiid samm-sammult: sundvõõrandati nende varad, nad eraldati ülejäänud elanikkonnast ja suleti getodesse ning saadeti lõpuks surmalaagritesse, mis rajati Kindralkubermangu – okupeeritud Poola territooriumile.
Saksa sõjamajandust 1942. aastal tabanud tööjõupuudus tõi kaasa muutuse. Eesmärk vabaneda juutidest püsis, kuid nende tööjõud tuli enne surma sõjalistel eesmärkidel ära kasutada. Selleks eraldati laagrites töövõimelised kinnipeetavad nõrgematest; viimased saadeti surma.
Teise maailmasõja ajal langes natsionaalsotsialistliku režiimi ohvriks hinnanguliselt 5,5–6 miljonit juuti. Saksamaa kaotus sõjas tõi toimepandud kuriteod avalikkuse ette. Holokausti ulatus ja jõhkrus vapustab maailma tänapäevani ning on märgatavalt mõjutanud kogu sõjajärgse rahvusvahelise õiguse arengut.
