Enne Teist maailmasõda elas Eestis ligikaudu 4400 juuti. NSV Liidu valitsuse korraldusel küüditati okupeeritud Eestist umbes 10,000 Eesti kodaniku ja elaniku seas 1941. aasta juunis Siberisse ka umbes 400 Eesti juuti. Pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist 1941. aasta suvel evakueerus Eestist NSV Liitu ligikaudu 3000 juuti. Sama aasta lõpuks arreteeriti Saksa okupatsioonivõimude korraldusel kõik umbes 1000 kodumaale jäänud juuti. Arreteerimise, ülekuulamise ja registreerimise viisid läbi Saksa julgeolekupolitsei ja SD alluvuses tegutsenud eestlastest politseinikud. 1942. aasta alguseks olid kõik kinnivõetud juudid julgeolekupolitsei ja SD korraldusel salaja hukatud. Ainult üksikutel õnnestus end varjata sõja lõpuni. Balti riikides juutide hävitamise eest vastutanud Ostlandi julgeolekupolitsei ülema Walter Stahleckeri 31. jaanuari 1942. a. ettekanne kuulutas Eesti „juudivabaks”.
Eestisse toodi Saksamaalt ja okupeeritud maadest 1942. aasta septembris ning 1943. ja 1944. aastal umbes 12 500 juuti. Saksa vägede lahkudes jäi Eestisse umbes 100 juuti. Eestis suri või hukati 7000–8000 inimest. Ligikaudu 4600 vangi viidi Eestist ära teistesse laagritesse, kus suur osa neist hukkus.
1942. aastal Eestisse deporteeritute eest vastutas Saksa julgeolekupolitsei. Septembris saabus Raasiku raudteejaama ešelon umbes 1000 juudiga Tšehhimaalt Terezíni (Theresienstadt) getost ning peagi teine sama suur ešelon Saksamaalt Maini-äärse Frankfurdi ja Berliini juutidega. Saabunutest eraldati 400–500 nooremat juuti julgeolekupolitsei hallatavatesse laagritesse, enamasti Jägala laagrisse Tallinna lähedal. Ülejäänud umbes 1600 inimest hukati ešelonide saabumise päevadel raudteejaama lähedal Kalevi-Liiva polügoonil laagris teeninud eestlastest politseinike osalusel.
Kokku hukati Kalevi-Liival 1800–2000 inimest. Lisaks juutidele oli nende seas tõenäoliselt ka kümneid Eesti mustlasi. Jägala laager likvideeriti 1943. aastal ja vangid jaotati laiali. Neist elas sõja üle teadaolevalt 74 inimest. 1944. aasta juunis suunati Tallinnasse Prantsusmaalt Drancy transiitlaagrist (nn „Convoy 73”) veel umbes 300 meest, kellest 34 ellujäänut evakueeriti sama aasta septembris Stutthofi koonduslaagrisse tänapäeva Poola territooriumil.
Alates 1943. aasta augustist veeti hulk juute Vaivara koonduslaagrisse ja jaotati selle paarikümne harulaagri vahel. Vaivara koonduslaager tegutses 1944. a. septembrini ja allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) Berliinis. Enamik umbes 10 000 Vaivara koonduslaagri vangist olid sunnitööl Ida-Eesti põlevkivitööstuses. Suurem osa neist veeti Eestisse 1943. aastal Leedu ja ka Läti getodest, 1944. aastal vähemal määral ka Ungari aladelt. Ligi kolmandik neist suri Eestis ränkade tingimuste tõttu või saadeti töövõimetuina teistesse koonduslaagritesse, kus nad hukati. Teine kolmandik evakueeriti 1944. aasta augustis Stutthofi koonduslaagrisse. Ülejäänud mõrvati laagrite likvideerimisel. Viimased umbes 2000 Vaivara koonduslaagri vangi koondati sakslaste taganemise ajal Kloogale, kus enamik neist 19. septembril 1944 mõrvati. Pääses ainult sadakond inimest.
Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013