Holokaustiohvrite memoriaal Kloogal uuendati põhjalikult 2013. aastal, kui seal avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“. Ekspositsioon valmis koostöös Kultuuriministeeriumi ja Eesti juudi kogukonnaga. Näitus annab sissevaate holokausti kohta Eestis ja mujal ning käsitleb üksikasjalikumalt Klooga laagrit, 19. septembri 1944 massimõrva ja ohvrite mälestuse jäädvustamist. Suured betoonplokid, millel näituse tekstid (eesti, inglise ja vene keeles)paiknevad, viitavad sümboolselt Klooga laagrile – sealsed vangid valmistasid Saksa sõjaväele betoonelemente. Ekspositsiooni arhitektuuriprojekti autorid onMari Rass ja Diana Taalfeld. Maastikku sulanduvad plokid seovad üheks tervikuks eraldiseisvad ja eri aegadel rajatud mälestusmärgid, muutes mälestuspaiga tänapäevaseks, arhitektuurselt mitmekesiseks ja külastajasõbralikuks keskkonnaks.
Kuraator: Olev Liivik Konsultandid: Ruth Bettina Birn, Tõnis Liibek, Meelis Maripuu Keeletoimetaja: Hille Saluäär Tõlge inglise ja vene keelde: Refiner Translations OÜ Inglise keele toimetaja: Ruth Bettina Birn Vene keele toimetaja: Einar Värä Arhitektuurne projekteerimine: Mari Rass, Diana Taalfeld, Jüri Rass (EA Reng AS) Graafiline disain: AKU Ehitaja: KRTL OÜ / Lemminkäinen Eesti AS Projektijuhid: Sirje Karis, Heinu Klaas, Inge Laurik-Teder
Väliekspositsiooni avamine 16. septembril 2013. Foto: Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum Väliekspositsioon „Klooga laager ja holokaust“. Foto: Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013
Esimene mälestusüritus
Kloogal oli massimõrva ohvrite matusetalitus 7. oktoobril 1944. Tapetute maised
jäänused sängitati kahte kõrvuti asetsevasse ühishauda tuleriitade läheduses.
Hauaplats ümbritseti kiviaiaga ning 1951. aastal püstitati sinna hauamonument,
millel on kiri „Igavene mälestus fašismi ohvritele“. Hauamonumendile paigaldati
tekstitahvlid, milles neeti kuritöö toimepanijaid, keda nimetati „fašistlikeks
timukateks“ ja „Nõukogude rahva vaenlasteks“. Ohvreid nimetati „Nõukogude
kodanikeks“.
Klooga koonduslaagri
hauamonument oli üks esimesi fašismiohvrite mälestusmärke Nõukogude Eestis.
Seal peeti mitu korda aastas riiklikke mälestusmiitinguid,
kus nagu mujalgi NSV Liidus holokaustist ei räägitud. Holokausti ohvrite
sugulasi ja Kloogalt eluga pääsenuid mälestusüritustele ei kutsutud ega
oodatudki. Esmakordselt külastas grupp Iisraelis elanud endisi Klooga
koonduslaagri vange mälestuspaika 1989. aasta mais. Hakati rääkima
holokaustiohvrite mälestusmärgi püstitamise vajadusest Kloogale, sest 1951. aastal
valminud monument kandis eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud
holokausti ohvreid. 1994. aastal, pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist,
asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega,
millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Samuti eemaldati samba tipus
trooninud viisnurk, mille asemel on 2013. aastast Taaveti täht.
Klooga massimõrva 50. aastapäeva künnisel avati olemasolevast hauamonumendist umbes saja meetri kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. Tegemist on esimese Eestis püstitatud holokausti mälestusmärgiga. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute. Mälestuskivi paikneb holokaustiohvrite hauamonumendist umbes paarsada meetrit lõuna pool.
Nõukogudeaegne postkaart Klooga massimõrvaohvrite hauamonumendi kujutisega. Harjumaa Muuseum Mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. Foto: Olev Liivik Mälestuskivi Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juutidele. Foto: Olev Liivik
Klooga laagri juhtkond
lahkus 1944. aasta 19. septembri hilisõhtul pärast vangide hukkamist ja laipade
süütamist ning evakueeriti Paldiski sadama kaudu Saksamaale. Laagri valve võeti
maha 20. septembri öösel ja eestlastest valvemeeskond lahkus. Enamik
hukkamisest pääsenud juute varjas end mitu päeva laagri elamublokis, julgemata
päevasel ajal väljas liikuda. Laipade põletamise lehk ulatus kaugele ja juhatas
sündmuskohale esimesed tunnistajad. Kohalike elanike ja rinde ees Eesti
läänerannikule kiirustavate sõjapõgenike hulgas levis info toimunud
massimõrvast. Paljud sõjapõgenikud võtsid selle painava mälestuse pagulusse
kaasa.
Esimesed punaarmeelased
jõudsid Kloogale 22. septembril 1944. Toimunu uurimiseks moodustati Eesti NSV erakorraline
komisjon eesotsas kohtu rahvakomissari Aleksander Jõeäärega. Juurdlust Klooga
massimõrva asjus alustati juba septembri lõpus. Asitõendeid toimunu kohta
leidus hulgaliselt. Osa laipu oli jäänud tuleriitadel põlemata. Teine
mõrvatööpaik, ehitusjärgus olnud maja, oli maha põlenud kuni vundamendini.
Sealtki leiti hulgaliselt inimluid ja -jäänuseid. Kuid tuli oli teinud
halastamatut laastamistööd ning hukatute täpset arvu tuvastada ei suudetud.
Erakorraline komisjon tuvastas kõigilt hukkamispaikadelt kokku 491 mõrvatu
säilmed. Juurdluse põhjal oletati, et hukatute arv võis olla 1800–2000.
Klooga koonduslaager oli
üks esimesi paiku maailmas, kus dokumenteeriti holokausti õudused. Nõukogude
võimud tõid kohale väljavalitud välisajakirjanikud, kelle vahendusel jõudsid
fotod Kloogalt lääneriikidesse.
Massimõrva ohvrite
matusetseremoonia toimus Kloogal 7. oktoobril 1944. Saksa sõjavangidel lasti tuleriitade
lähedale liivasele künkale kaevata kaks pikka ja sügavat hauda, kuhu koguti
kokku ja sängitati mõrvatute maised jäänused. Hauaplats ümbritseti kivimüüriga
ning 1951. aastal püstitati sinna hauamonument (arhitekt Ants Mellik).
Nõukogude ajakirjandus kirjeldas Kloogal toimunud õudusi üksikasjalikult 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul ning tihti ka hilisematel aastatel. Ideoloogilistel põhjustel vaikiti algusest peale, et tegu oli juutide laagriga. Ohvreid nimetati NSV Liidu kodanikeks.
Eesti NSV parteijuht Nikolai Karotamm kuulab massimõrva uurimiseks moodustatud komisjoni liikme doktor Voldemar Saulini selgitusi. September 1944. Rahvusarhiiv Saksa sõjavangid viivad põletatud laipu matmispaika. September-oktoober 1944. Eesti Ajaloomuuseum Saksa sõjavangid lõpetamas massimõrva ohvrite haudade kaevamist. September-oktoober 1944. Rahvusarhiiv
Saksa vägede kiirkorras taganemine
Eesti mandriosast sai teatavaks 17. septembril 1944. Tallinnas ja Loode-Eestis
paiknenud asutuste ja personali evakueerimiseks Tallinna ja Paldiski sadama
kaudu kavandati viis päeva. Maaväe üksused pidid marsikorras taanduma lõunasse
Riia suunas ja üle väinade Lääne-Eesti saartele.
19. septembril 1944 kell 5 hommikul rivistati kõik Klooga vahialused nagu harilikult naiste bloki ette loendusplatsile. Laagriülem SS-Untersturmführer Werle teatas umbes 2000-le laagris olevale vangile, et nad evakueeritakse Saksamaale. Tegelikult olid laevad täis ja otsus juutide mõrvamiseks langetatud. Kes hukkamisotsuse langetas, on siiani teadmata.
Paari tunni pärast valiti
välja 300 füüsiliselt tugevamat meesvangi, kes pidid hakkama ette valmistama
väidetavat evakueerimist. Nad pandi kandma suuri puuhalge metsalagendikule
laagrist umbes kilomeetri kaugusel, kus laipade põletamiseks valmistati ette
neli tuleriita, igaüks mõõtudega 6×6,5 meetrit.
Vangide rahustamiseks
järgiti päevarutiini ja lõuna ajal anti riviplatsil ootavatele vangidele suppi.
Vahepeal oli tugevdatud laagri valvet: väravad blokeeriti veoautodega ja kõikjal
oli märgata sagivaid valvureid. Pärastlõunal kutsuti välja kuus tugevamat
meest, kellel kästi veoautole laadida kaks vaati kütust, millega laibad hiljem
arvatavasti üle kallati.
Massimõrv
algas kella 5 paiku õhtul. Ohvrid konvoeeriti 50–100 inimese kaupa, esmalt
mehed, siis naised, laagrist metsalagendikule ja käsutati tuleriidale kõhuli.
Nad tapeti laskudega kuklasse. Kes põgeneda püüdis, langes kuulidest metsa all.
Laibad katsid tihedalt kogu tuleriida ja kui kogu kiht oli inimkehadega
täidetud, laoti nende peale halud, millest moodustus uus aluspind. Nii kuhjati
kokku kolm-neli kihti. Ettevalmistatud tuleriitadest kasutati ära kolm, neljas
jäi lõpetamata. Pimeduse saabudes süüdati riidad põlema.
Väiksem
hulk vange hukati pooleliolevas puithoones koonduslaagri keskusest paarisaja
meetri kaugusel. Maja juurde toodi korraga 30–50 inimest, kes tassiti ükshaaval
majja, sunniti kõhuli põrandale ja surmati lasuga kuklasse. Hilisõhtul põletati
hoone koos laipadega maani maha.
Laagri
vangidest abipersonal: juuksurid, kokad, kingsepad jt, kokku 79 inimest hukati viimasena
naiste bloki alumisel korrusel. Väidetavalt oli nende hulgas ka eestlastest või
venelastest vange. Osal vangidel õnnestus laagri territooriumil, enamasti
meestebloki pööningul, varjuda ja ellu jääda. 1944. aasta Nõukogude uurimiskomisjoni
andmetel oli massimõrvas ellujäänud juute kokku 108.
Juutide
hävitamist juhtis laagri sakslastest juhtkond. Mahalaskmiseks toodi Tallinnast
spetsiaalne sakslastest koosnenud erikomando. Massimõrva ajal seisis laagri välisvalves eestlastest
formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii. Erakorralise meetmena tugevdati laagri valvet mõnekümne
mehega laagri naabruses paiknenud eesti
relva-SS üksuste väljaõppe- ja tagavararügemendist.
Mõrvatud juudid kinnipeetavate elamu naisteblokis. September 1944. Rahvusarhiiv Tuleriidad põlenud laipadega. Taamal Klooga massimõrva uurimiseks moodustatud erakorralise komisjoni liikmed. September 1944. Rahvusarhiiv Lõpetamata jäänud tuleriit. September 1944. Rahvusarhiiv
Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013
Klooga laagrisse toodi esimesed vangid 1943. aasta
septembrist novembrini. Umbes 2000 vangile kavandatud laagris püsis kinnipeetavate
arv 1800–2100 piires, kuid vange paigutati Vaivara võrgustiku laagrite vahel
pidevalt ümber. Kokku käis Klooga laagrist läbi ligikaudu 3000 juuti, kellest
enamik oli Vaivara koonduslaagrisse toodud Vilniuse ja Kaunase getodest,
vähemal määral ka Lätist. Laagris viibinud vangide hulgas oli rohkem naisi kui
mehi.
Erinevalt teistest Vaivara võrgustiku laagritest
paiknes Klooga laager kivihoonetes, kus olid eraldi ruumid meestele ja naistele
ning töötas veevärk. Laagri territooriumil oli ka haigla, kus töötasid
vangidest arstid. See muutis kinnipeetavate elutingimused eriti talvel mõneti
paremaks kui teistes laagrites, kus elati ajutistes barakkides. Nii levis
võrgustiku teiste laagrite põlevkivikaevandustes ja ‑tööstuses töötavate vangide
hulgas kuuldus Kloogast kui n-ö heast laagrist.
Laagri territooriumil asusid ka saetööstus,
betoonitehas ja töökojad. Viimastest umbes 200 meetri kaugusel paiknes eraldi
barakk sõjavangidele, mis oli okastraadiga ümbritsetud. Organisatsiooni „Todt“
alluvuses töötasid kinnipeetavad saetööstuses või valmistasid mereväele
betoonist veealuseid signaalmiine.
Vangide päev algas kell 5 rivistusega naiste bloki
esisel platsil. Tööpäev algas kell 6 hommikul ja kestis koos tunniajase lõunaga
kella 6ni õhtul. Juudid olid jaotatud 100-liikmelistesse kolonnidesse, igale
kolonnile määrasid sakslased brigadiri.
Toit oli laagris vilets. Hommikusöögiks oli kohv, lõunaks
oli liiter kruubisuppi, päevas anti 350 g leiba ja margariini, kord nädalas anti 25 g suhkrut või marmelaadi.
12-tunnine tööpäev käis alatoitluse all kannatavatele
kinnipeetavatele üle jõu. Osaliselt töötati koos eestlastest palgatöölistega,
mis võimaldas juutidel suhelda kohalike elanikega. Tänu sellele on teada, et
mitmel puhul püüdsid kohalikud elanikud raskete sõjaaegade kiuste ka juute
aidata – seda nii toiduga kui ka kontaktide otsimisel vangide mujal kinnipeetavate
sugulaste või tuttavatega.
Grupp Klooga laagris ellujäänud juute vangide baraki ees. September 1944. Eesti Ajaloomuuseum Klooga laagris ellu jäänud Benjamin Anolik tutvustamas NSV Liidu esindajatele ülesandeid, mida laagris tuli täita. September 1944. Yad Vashemi fotoarhiiv Piinapink, millel karistati Klooga vange. September 1944. Eesti Ajaloomuuseum
Klooga oli Vaivara võrgustiku laagritest üks suuremaid
ja tegutses neist kõige kauem, septembrist 1943 kuni 19. septembrini 1944.
Erinevalt enamikust ülejäänud laagritest ei olnud Klooga laagril mingit sidet
Ida-Eesti põlevkivitööstusega – Klooga vange rakendati esmajoones
sõjamajanduslikult olulises puidu- ja betoonitööstuses.
Laager rajati 1943. aasta septembris Klooga aleviku
lähedusse. Piirkond oli juba eelnenud Nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1941)
muudetud suletud militaaralaks. Nüüd tegutses siin Saksa sõjamajanduslik
organisatsioon „Todt“. Enne juudi kinnipeetavate saabumist ehitasid laagrit tsiviilisikutest
tööliste kõrval ka Nõukogude sõjavangid ja kriminaalvangid.
1944. a. kevadtalvel paigutati Klooga laagri naabrusse
eesti relva-SS-üksuste tagavara- ja väljaõpperügement. 1943. ja 1944. aasta
talvel toodi Kloogale lisaks juutidele Leningradi oblastist rinde jalust
evakueeritud ingerisoomlasi ja venelasi. Evakueeritud elasid eraldi sõjapõgenike
laagrites, mis lisaks Kloogale olid ka teistes lähikonna asulates: Põllkülas, Laokülas
ja Paldiskis.
Klooga vangilaagrit ümbritses ligi nelja meetri kõrgune okastraataed. Laagri suuruseks oli umbes 1000×500 meetrit ja selle keskel paiknes kolm kahekorruselist kivimaja. Kaks kivimaja olid ümbritsetud okastraadiga ning seal majutati vahialuseid, kolmandas asus laagri kantselei ja administratsioon.
Laager allus Vaivara koonduslaagri komandantuuri staabile, mida juhtis Auschwitzi koonduslaagri kogemusega SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Klooga kui harulaagri personali kuulusid SS-nooremohvitserist komandant koos kahe asetäitja ja kahe-kolme SS-lasega. Laagri komandandiks oli 1944. aastal selle likvideerimise eel SS-Untersturmführer Wilhelm Werle. Klooga laagri valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii.
Kui Punaarmee oli 1944. aasta augustis Eestit Saksa
vägedelt vallutamas, evakueeriti rohkem kui 3000 Vaivara koonduslaagri idapoolsetes
harulaagrites olnud juuti Stutthofi koonduslaagrisse. Läände põgenev Vaivara
koonduslaagri juhtkond koondus enne Paldiski sadama kaudu Eestist lahkumist
Kloogale, kus korraldas viimaste kinnipeetavate massimõrva.
Klooga laagri värav sildiga „O.T. Betriebe Klooga”. Klooga töölaager allus sõjamajanduslikule organisatsioonile „Todt“. September 1944. Rahvusarhiiv Klooga laagrit ümbritsev okastraataed. September 1944. Rahvusarhiiv
Enne Teist maailmasõda elas Eestis ligikaudu 4400 juuti. NSV Liidu valitsuse korraldusel küüditati okupeeritud Eestist umbes 10,000 Eesti kodaniku ja elaniku seas 1941. aasta juunis Siberisse ka umbes 400 Eesti juuti. Pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist 1941. aasta suvel evakueerus Eestist NSV Liitu ligikaudu 3000 juuti. Sama aasta lõpuks arreteeriti Saksa okupatsioonivõimude korraldusel kõik umbes 1000 kodumaale jäänud juuti. Arreteerimise, ülekuulamise ja registreerimise viisid läbi Saksa julgeolekupolitsei ja SD alluvuses tegutsenud eestlastest politseinikud. 1942. aasta alguseks olid kõik kinnivõetud juudid julgeolekupolitsei ja SD korraldusel salaja hukatud. Ainult üksikutel õnnestus end varjata sõja lõpuni. Balti riikides juutide hävitamise eest vastutanud Ostlandi julgeolekupolitsei ülema Walter Stahleckeri 31. jaanuari 1942. a. ettekanne kuulutas Eesti „juudivabaks”.
Eestisse toodi Saksamaalt ja okupeeritud maadest 1942. aasta septembris ning 1943. ja 1944. aastal umbes 12 500 juuti. Saksa vägede lahkudes jäi Eestisse umbes 100 juuti. Eestis suri või hukati 7000–8000 inimest. Ligikaudu 4600 vangi viidi Eestist ära teistesse laagritesse, kus suur osa neist hukkus.
1942. aastal Eestisse deporteeritute eest vastutas Saksa julgeolekupolitsei. Septembris saabus Raasiku raudteejaama ešelon umbes 1000 juudiga Tšehhimaalt Terezíni (Theresienstadt) getost ning peagi teine sama suur ešelon Saksamaalt Maini-äärse Frankfurdi ja Berliini juutidega. Saabunutest eraldati 400–500 nooremat juuti julgeolekupolitsei hallatavatesse laagritesse, enamasti Jägala laagrisse Tallinna lähedal. Ülejäänud umbes 1600 inimest hukati ešelonide saabumise päevadel raudteejaama lähedal Kalevi-Liiva polügoonil laagris teeninud eestlastest politseinike osalusel.
Kokku hukati Kalevi-Liival 1800–2000 inimest. Lisaks juutidele oli nende seas tõenäoliselt ka kümneid Eesti mustlasi. Jägala laager likvideeriti 1943. aastal ja vangid jaotati laiali. Neist elas sõja üle teadaolevalt 74 inimest. 1944. aasta juunis suunati Tallinnasse Prantsusmaalt Drancy transiitlaagrist (nn „Convoy 73”) veel umbes 300 meest, kellest 34 ellujäänut evakueeriti sama aasta septembris Stutthofi koonduslaagrisse tänapäeva Poola territooriumil.
Alates 1943. aasta augustist veeti hulk juute Vaivara koonduslaagrisse ja jaotati selle paarikümne harulaagri vahel. Vaivara koonduslaager tegutses 1944. a. septembrini ja allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) Berliinis. Enamik umbes 10 000 Vaivara koonduslaagri vangist olid sunnitööl Ida-Eesti põlevkivitööstuses. Suurem osa neist veeti Eestisse 1943. aastal Leedu ja ka Läti getodest, 1944. aastal vähemal määral ka Ungari aladelt. Ligi kolmandik neist suri Eestis ränkade tingimuste tõttu või saadeti töövõimetuina teistesse koonduslaagritesse, kus nad hukati. Teine kolmandik evakueeriti 1944. aasta augustis Stutthofi koonduslaagrisse. Ülejäänud mõrvati laagrite likvideerimisel. Viimased umbes 2000 Vaivara koonduslaagri vangi koondati sakslaste taganemise ajal Kloogale, kus enamik neist 19. septembril 1944 mõrvati. Pääses ainult sadakond inimest.
Kaunase geto likvideerimisel 1943. aasta sügisel saadeti osa nooremaid ja töövõimelisi juute Vaivara koonduslaagrisse. Yad Vashemi fotoarhiiv Vaivara koonduslaagri Kiviõli harulaager 1944. aastal. Rahvusarhiiv Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013
Holokaustiks
nimetatakse Euroopa juutide süstemaatilist tagakiusamist ja massimõrvu, mille
pani toime Natsi-Saksamaa Teise maailmasõja ajal.
Holokausti aluseks oli
natsionaalsotsialistlik ideoloogia, mis kuulutas ülimate väärtuste kandjaks
põhjamaise aarja rassi, keda ehedal kujul kehastas saksa rahvus. Juutides nähti
aarjalaste vastandit ja igavest vaenlast. Selline suhtumine õigustas nende
süstemaatilist diskrimineerimist ja füüsilist hävitamist rahvustunnuse alusel.
Natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast lähtus ka Euroopa mustlaste tagakiusamine
ja massimõrv ning teiste poliitiliselt
või sotsiaalselt määratletud inimrühmade represseerimine.
Natsionaalsotsialistide
võimuletulekuga Saksamaal 1933. aastal algas ka nende ideoloogia
ellurakendamine. Esimestel aastatel piirdus see avaliku, riigi toetatud poliitilise
survega, millega kaasnes juutide majanduslikku tegevusvabadust piiravate
seaduste kehtestamine ja kodanikuõiguste piiramine kuni kodakondsusest ilma
jätmiseni. Riigivõimu mahitatud rünnakud juutide vastu kulmineerusid
pogrommidega 1938. aasta novembris (nn Kristallöö). Sel ajal oli natside poliitika
eesmärk sundida juudid Saksamaalt lahkuma, kuid raske oli leida riike, kes
nõustunuksid neid vastu võtma. Suurel osal Saksamaa ja Austria juutidel
õnnestus siiski emigreeruda.
Teise maailmasõja
puhkemine 1. septembril 1939 tõi kaasa Natsi-Saksamaa juudivastase poliitika
laiendamise suure juudi elanikkonnaga maadesse vallutatavas Ida-Euroopas. Juute
sunniti oma riietel kandma kollast Taaveti tähte (kaks aastat hiljem rakendati
seda nõuet ka Saksamaal). Poolas langesid juudid massimõrvade, kodust
väljaajamise ja küüditamiste ohvriks. Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja
puhkemine 1941. aasta suvel tähistas juudivastase poliitika jätkuvat radikaliseerumist
ja juutide süstemaatilist hävitamist. 1942. aasta jaanuaris peeti Wannsees
konverents, et korraldada Saksa riiklike institutsioonide koostööd juutide
hävitamisel. Konverentsi protokoll näitab, et sihikule oli võetud kogu Euroopa
juudid.
Mitmel maal arenes
juudivastane genotsiid samm-sammult: sundvõõrandati nende varad, nad eraldati
ülejäänud elanikkonnast ja suleti getodesse ning saadeti lõpuks
surmalaagritesse, mis rajati Kindralkubermangu – okupeeritud Poola
territooriumile.
Saksa sõjamajandust
1942. aastal tabanud tööjõupuudus tõi kaasa muutuse. Eesmärk vabaneda juutidest
püsis, kuid nende tööjõud tuli enne surma sõjalistel eesmärkidel ära kasutada.
Selleks eraldati laagrites töövõimelised kinnipeetavad nõrgematest; viimased
saadeti surma.
Teise maailmasõja ajal langes natsionaalsotsialistliku
režiimi ohvriks hinnanguliselt 5,5–6 miljonit juuti. Saksamaa kaotus sõjas tõi toimepandud kuriteod
avalikkuse ette. Holokausti ulatus ja jõhkrus vapustab maailma tänapäevani ning
on märgatavalt mõjutanud kogu sõjajärgse rahvusvahelise õiguse arengut.
Juudid Riia getos lumekoristustöödel. Saksa okupatsioonivõimude poolt 1941. aasta sügisel rajatud ja 1943. aasta sügiseni eksisteerinud getosse saadeti sundkorras kõik Riia juudid. Lisaks toodi sinna juute mujalt Euroopast. Corbis/Scanpix Juutide konvoeerimineAuschwitzi koonduslaagrisse Teise maailmasõja ajal. Corbis/Scanpix
