Saksa vägede kiirkorras taganemine Eesti mandriosast sai teatavaks 17. septembril 1944. Tallinnas ja Loode-Eestis paiknenud asutuste ja personali evakueerimiseks Tallinna ja Paldiski sadama kaudu kavandati viis päeva. Maaväe üksused pidid marsikorras taanduma lõunasse Riia suunas ja üle väinade Lääne-Eesti saartele.
19. septembril 1944 kell 5 hommikul rivistati kõik Klooga vahialused nagu harilikult naiste bloki ette loendusplatsile. Laagriülem SS-Untersturmführer Werle teatas umbes 2000-le laagris olevale vangile, et nad evakueeritakse Saksamaale. Tegelikult olid laevad täis ja otsus juutide mõrvamiseks langetatud. Kes hukkamisotsuse langetas, on siiani teadmata.
Paari tunni pärast valiti välja 300 füüsiliselt tugevamat meesvangi, kes pidid hakkama ette valmistama väidetavat evakueerimist. Nad pandi kandma suuri puuhalge metsalagendikule laagrist umbes kilomeetri kaugusel, kus laipade põletamiseks valmistati ette neli tuleriita, igaüks mõõtudega 6×6,5 meetrit.
Vangide rahustamiseks järgiti päevarutiini ja lõuna ajal anti riviplatsil ootavatele vangidele suppi. Vahepeal oli tugevdatud laagri valvet: väravad blokeeriti veoautodega ja kõikjal oli märgata sagivaid valvureid. Pärastlõunal kutsuti välja kuus tugevamat meest, kellel kästi veoautole laadida kaks vaati kütust, millega laibad hiljem arvatavasti üle kallati.
Massimõrv algas kella 5 paiku õhtul. Ohvrid konvoeeriti 50–100 inimese kaupa, esmalt mehed, siis naised, laagrist metsalagendikule ja käsutati tuleriidale kõhuli. Nad tapeti laskudega kuklasse. Kes põgeneda püüdis, langes kuulidest metsa all. Laibad katsid tihedalt kogu tuleriida ja kui kogu kiht oli inimkehadega täidetud, laoti nende peale halud, millest moodustus uus aluspind. Nii kuhjati kokku kolm-neli kihti. Ettevalmistatud tuleriitadest kasutati ära kolm, neljas jäi lõpetamata. Pimeduse saabudes süüdati riidad põlema.
Väiksem hulk vange hukati pooleliolevas puithoones koonduslaagri keskusest paarisaja meetri kaugusel. Maja juurde toodi korraga 30–50 inimest, kes tassiti ükshaaval majja, sunniti kõhuli põrandale ja surmati lasuga kuklasse. Hilisõhtul põletati hoone koos laipadega maani maha.
Laagri vangidest abipersonal: juuksurid, kokad, kingsepad jt, kokku 79 inimest hukati viimasena naiste bloki alumisel korrusel. Väidetavalt oli nende hulgas ka eestlastest või venelastest vange. Osal vangidel õnnestus laagri territooriumil, enamasti meestebloki pööningul, varjuda ja ellu jääda. 1944. aasta Nõukogude uurimiskomisjoni andmetel oli massimõrvas ellujäänud juute kokku 108.
Juutide hävitamist juhtis laagri sakslastest juhtkond. Mahalaskmiseks toodi Tallinnast spetsiaalne sakslastest koosnenud erikomando. Massimõrva ajal seisis laagri välisvalves eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii. Erakorralise meetmena tugevdati laagri valvet mõnekümne mehega laagri naabruses paiknenud eesti relva-SS üksuste väljaõppe- ja tagavararügemendist.
Allikas: Näitus „Klooga laager ja holokaust“, 2013