Esimene mälestusüritus Kloogal oli massimõrva ohvrite matusetalitus 7. oktoobril 1944. Tapetute maised jäänused sängitati kahte kõrvuti asetsevasse ühishauda tuleriitade läheduses. Hauaplats ümbritseti kiviaiaga ning 1951. aastal püstitati sinna hauamonument, millel on kiri „Igavene mälestus fašismi ohvritele“. Hauamonumendile paigaldati tekstitahvlid, milles neeti kuritöö toimepanijaid, keda nimetati „fašistlikeks timukateks“ ja „Nõukogude rahva vaenlasteks“. Ohvreid nimetati „Nõukogude kodanikeks“.
Klooga koonduslaagri hauamonument oli üks esimesi fašismiohvrite mälestusmärke Nõukogude Eestis. Seal peeti mitu korda aastas riiklikke mälestusmiitinguid, kus nagu mujalgi NSV Liidus holokaustist ei räägitud. Holokausti ohvrite sugulasi ja Kloogalt eluga pääsenuid mälestusüritustele ei kutsutud ega oodatudki. Esmakordselt külastas grupp Iisraelis elanud endisi Klooga koonduslaagri vange mälestuspaika 1989. aasta mais. Hakati rääkima holokaustiohvrite mälestusmärgi püstitamise vajadusest Kloogale, sest 1951. aastal valminud monument kandis eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal, pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Samuti eemaldati samba tipus trooninud viisnurk, mille asemel on 2013. aastast Taaveti täht.
Klooga massimõrva 50. aastapäeva künnisel avati olemasolevast hauamonumendist umbes saja meetri kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. Tegemist on esimese Eestis püstitatud holokausti mälestusmärgiga. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute. Mälestuskivi paikneb holokaustiohvrite hauamonumendist umbes paarsada meetrit lõuna pool.
